Juba iidsete aegade targad teadsid, et tasakaal on hea tervise säilitamise alus. Organismis toimuvate protsesside täpne mõistmine on oluline samm avastamaks toitumuslikke ebakõlasid, mis võivad kahjustada suurt hulka kehalisi ja psüühikat (meeleolu) mõjutavaid protsesse. Keha, vaimu ja hinge heaolu nõuab tasakaalu kõikides elu aspektides, k.a. dieedis.
Veresuhkru tase
Kas kannatate järskude tujulanguste, keskendumishäirete ning energiavaeguse all? Kas sööte midagi magusat või joote tassi kohvi lootuses, et meeleolu paraneb, kuid veidi aja pärast olete pahur ja väsinud? Energiataseme suur kõikumine päeva jooksul, pidev soov näksida (ka juua kohvi, suitsetada), ärrituvus, une- ja meeleoluhäired, mälu- ja keskendumisprobleemid, südamekloppimine, peavalud ja higistamine ilma põhjuseta – on sageli seotud veresuhkru tõusu ja langusega. Need on omakorda seotud toiduga, mida sööme ja joome, eriti suhkrurikka, magusa ja tärklist sisaldava toiduga. Seda laadi toit võib ajutiselt rahuldada väsimusest või ärrituvusest tingitud väljatunde, kuid paneb samas kõikuma veresuhkru taseme ning koos sellega tuju ja energiavarud. Seetõttu on tasakaalus meele hoidmiseks esmatähtis hoida veresuhkru tase ühtlasena.
Aju vajab pidevat, optimaalset kütuse ning toitaine taset. Üks kütustest on glükoos – väikseim suhkru molekul, mis on samas ainus suhkru vorm, mida aju on võimeline kütusena kasutama. Puhas suhkur ning suhkrutooted pole ainsad veresuhkruallikad. Süsivesikud – neid jaotatakse ehituse keerukuse järgi lihtsateks (roosuhkur, puuviljasuhkur e fruktoos, mesi ja teised magustajad) ja kompleksseteks (tärkliserikkad toidud) – muudetakse seedimisel samuti suhkruks.
Meie organism on ehitatud väga hoolikalt, et säilitada sisemist tasakaalu ehk homöostaasi. Veresuhkur pole erand: et vältida potentsiaalset ohtlikku liiga kõrget või madalat taset, kompenseerib organism kiirelt veresuhkru taseme muudatusi, mis on tekkinud söömisest või vahele jäetud toidukorrast. Ideaalis peaks veresuhkru tase langema mõõdukalt mõni tund peale toidukorda (tekitades näljatunnet) ning tõusma seeditud toidu sattudes vereringesse. Siiski on palju inimesi, kelle veresuhkru tase tõuseb ja langeb päeva jooksul oluliselt.
Selleks, et vältida veresuhkru taseme järsku kõikumist ja neid ebasoovitavaid sümptomeid, mis sellega kaasneb, tuleks hoiduda magusast ja rafineeritud, tärkliserikastest toitudest. Kui veresuhkru tasakaal on paigast ära, siis võivad isegi kasulikud toiduained, nagu teatud puuviljad ja puuviljamahlad, organismis tõelise kaose tekitada. Seetõttu tuleks ka puuviljade tarbimisega ettevaatlik olla – eriti, mis puudutab magusaid import- ja kuivatatud puuvilju. Kuigi need toidud on looduslikud, sisaldavad nad suures kontsentratsioonis suhkrut. Kasulik oleks mahlasid lahjendada veega ning süüa puuviljasid koos valku sisaldava toiduga, nt pähklid-seemned või jogurt (nii aeglustub suhkru imendumine vereringesse). Oluline on ka regulaarne söömine ja mitte jätta liiga pikka vahet kahe toidukorra vahele.
Toidu hoolikas valik aitab vältida järske veresuhkru taseme tõuse (ja langusi). Erinevate toiduainete seedumise ning suhkru imendumise kiiruse hindamiseks on välja töötatud glükeemiline indeks (GI). Mida enam kiudaineid ja valku (ning rasva) koos tärklist ning suhkrut sisaldavate toiduainetega tarbitakse, seda aeglasemalt need toiduained seeduvad ning vabanevad verre glükoosina. Nt riisileivakesest vabaneb ning imendub glükoos väga kiirelt – sel on kõrge GI väärtus. Lisades aga valgu ning rasvarikast huumust, GI langeb. Veresuhkru tasemega on seotud ka kiudained. Kiudainerikas toit imendub glükoosina vereringesse aeglasemalt kui kiudainevaene toit ja tõstab veresuhkru taset astmeliselt. Mida suurem on toidu kiudainesisaldus, seda väiksem on tõenäoliselt selle GI.
Abi võib olla ka kroomist ja vanaadiumist toidulisandina (vajalikud mineraalained, mis aitavad magusatungi vähendada ning veresuhkru taset reguleerida; aitavad põletada keha rasvu energiaks ja hoida keha normaalkaalus). Magneesiumaskorbiinhape – tõhustab neerupealiste tööd. B-kompleks vitamiinid. Aminohape L-glutamiin (aitab isude ohjes hoidmisele ja on otsene aju kütuse allikas).
Stress-vastus
Organism on suuteline taluma stressi piiratud aja jooksul. Pidev stress põhjustab tuju langust, energialangust ning vastuvõtlikkust haigustele. Kui see on pikaajaline, võivad välja kujuneda une- ja meeleoluhäired, ärevushood, motivatsiooni ja otsustusvõime puudumine. Stressi ei põhjusta ainult püüd täita liiga palju kohustusi korraga ega töö lõpetamise tähtajad. Mõiste stress hõlmab kõike, mis häirib organismi õrna tasakaalu, nt emotsionaalset probleemid ja rahuldamatus, halb ja korrapäratu toitumine, liiga palju kohvi jt simulante, vältav haigus või depressioon.
Serotoniin ja dopamiin – tujutõstjad. Biokeemilisest aspektist sõltub meeleolu kahe mediaatori (ajus infot kandva molekuli) piisavast kogusest: serotoniinist ja dopamiinist. Kui nende tase on madal, siis on ka meeleolu madal ning toimetulek stressiga on raskendatud (antidepressandid tõstavad serotoniini ja dopamiini taset ajus). Pideva stressi puhul esinev adrenaliini ja kortisooli üleprodutseerimine rikub organismi loodud hormoonide peene tasakaalu.
Kiire ja lihtne lahendus neerupealiste funktsiooni taastamiseks ning organismi stressitaluvuse suurenemiseks puudub. Esimene samm õiges suunas oleks tasakaalustada veresuhkru taset. Kui see on madal, langeb ka dopamiini ja serotoniini tase (vt soovitused eelmisel lk-l). Samuti on vajalikud essentsiaalsed rasvad, et pääseda ülemäärasest stressist tingitud nõiaringist. Need on rasvarikkad kalad, seemned-pähklid, külmpresssitud õlid.
Toitumine Ayurveda süsteemis (doshad): Vata, Pitta, Kapha.
Spirituaalse toitumise ( spiritual nutrition ) elava toidu ehk toortoidu dieet on kvalitatiivselt erinev klassikalisest Ayurveda dieedist, mille põhirõhk on doshade tasakaalustamine – et vältida haigusi ja parandada oma tervist. Kuigi klassikaline Ayurveda tavaliselt ei toeta 100 % toortoidu dieeti, saame rakendada selle põhimõtteid, et luua enda jaoks optimaalne ja individuaalne toitumise kava.
India Ayurveda süsteemi järgi baseerub kogu elu viiele põhielemendile: õhk, vesi, tuli, maa ja eeter. Kõik need elemendid on olemas ka inimese psühhosomaatilises kompleksis, kus nad ilmnevad kolme energiana (doshad): Vata, Pitta ja Kapha.
Meis kõigis on juba sündides need doshad olemas. Kui need on tasakaalus, oleme terved ja tasakaalus. Kui need on tasakaalust väljas, siis tagajärjed võivad olla kergest ebamugavustundest või ärritusest nii kehalisel kui vaimsel tasandil, kuni raskete haiguste väljakujunemiseni.
Tasakaal võib kaduda kolmel moel:
- Energia puudus – kui ühte kolmest energiast pole piisavalt;
- Energia liig – kui ühte kolmest energiast on liiga palju;
- Energia korratus – energiad liiguvad valedes kanalites.
Kui me teame oma keha tüüpi, aitab see meil teha paremaid valikuid, mida ja millal sööme ning kuidas muuta toitumist aastaaegade rütmis.
Vata dosha ( vata – tlk õhk, tuul; ka eeter )
Vata põhiolemus on liikumine, muutus. See reguleerib hingamist ja igasugust liikumist nii rakusise- kui välistasandil. Ka närvisüsteem ja keha eritusfunktsioon on sellega seotud.
Inimesed, kellel on vata ülekaalus, on reeglina kõhnad ja neil kaldub olema kuiv, kare nahk. Inimesena on nad väga aktiivsed ja loovad, neil on palju fantaasiaid ja erk ja meel. Nad räägivad ja liiguvad kiiresti, kuid samuti väsivad kiiresti. Nad õpivad uusi asu väga kergesti ja nende mentaalne võimekus on reeglina hästi arenenud, kuid neil puudub püsivus ja tahtejõud. Nad ei ole emotsionaalselt stabiilsed ja on paigalpüsimatud. Ärrituvad kergesti ja võivad kergesti endast välja minna.
Tasakaalutust suurendavad veelgi: liigne füüsiline koormus (ülemäärane treening), liigne seks (energia kaotusest tekib tuul), ebaregulaarne toitumine (tühi kõht), vähene uni, liigne lobisemine. Samuti ülemäärane verekaotus (operatsiooni, trauma, sünnituse tagajärjel), oksendamine, kõhulahtisus.
Pitta dosha (tuli)
Omadus: tuli, kuumus. Kasv, küpsemine, kehatemperatuur, silmad ja nägemisvõime. Sellega on seotud seedimine (samuti toidu omastamine), süda ja näojume, endokriinsüsteem ja sekretsioonid.
Pitta tüüpi inimesed on keskmist kasvu, hea kehaehitusega (jässakamad, lihaselised). Nahk kollaka tooniga, palju sünnimärke ja võivad olla tedretähed. Iseloomult: kiire mõtlemise ja taipamisega, arukad, kavalad, uhked. Ei lobise palju, kuid on tegutsejad. Neile meeldib olla liider ja on reeglina head organisaatorid. Võivad esineda äkilised vihahood, kuid viha lahtub kiiresti. Ei talu ootamist ja paigal seismist. Selged ja värvilised unenäod.
Ei sobi: liigne viibimine kuumas (suvel keskpäeva päikese käes, kuum saun), tuleb olla ettevaatlik liiga vürtsiste toitude, kofeiini ja alkoholiga.
Kapha dosha (maa, vesi)
Omadus: jahe, staatiline. Põhifunktsioon on anda kehale sidusust ja stabiilsust, hoides koos nt liigeseid. Luustik, kogu tugikonstruktsioon. Annab ka niiskust kehale, pehmendab nahka ja kudesid.
Kapha tüüpi inimesed on enamasti pikka kasvu ja tugeva kehaehitusega. Neil on aeglane ainevahetus ja kalduvus ülekaalulisusele. Nende liikumine on ka aeglane ja nad räägivad vähe. Mõtlemine pikaldane, aga kui nad omandavad midagi, siis ei unusta. Keha jahe, kahvatu, valge, pehme. Heasüdamlikud, sallivad, kannatlikud. Negatiivne omadus: staatilisus, uimasus, mõttelaiskus.
Ei sobi: külm ja niiske kliima, külmad joogid ja toidud, süüa liiga palju ja erinevaid toiduaineid ühe söögikorral ajal, halvasti mõjuvad rasvased toidud, maiustused, piima- ja nisujahutooted. Hästi mõjub liikumine, saun, süüa väikestes kogustes ja korraga mitte väga erinevaid toite. Talvel hoida keha soojas ja võib lisada toidule soojendavaid vürtse (ingver, kurkum, kaneel, kardemon jne).
Idamaade iidsed toitumisõpetused vs kaasaja teadlaste avastused
Iga uus õpetus on tegelikult äraunustatud vana. Teadlased ja naturalistid, nende hulgas ka evolutsiooniteooria rajaja Charles Darwin, on üksmeelel, et muistsed inimesed olid taimetoitlased, st toitusid valdavalt rohelistest lehtedest, puu- ja juurviljadest, pähklitest, seemnetest.
Idamaade rahvad on aastatuhandeid järginud ahimsa printsiipi, mis tähendab tõlkes vägivallatust ja laiemas tähenduses austust kõige elava suhtes. Sellest põhimõttest on kinni pidanud nii hinduistid, budistid kui jainistid, kelle ühine sünnikodu on India. Indias on ka kõige rohkem taimetoitlasi maailmas.
“Kui keegi pakub Mulle armastuse ja pühendumusega lehe, lilleõie, puuvilja või vett, siis võtan Ma selle vastu” Bhagavad – Gita (9.26) –
India jooga traditsioon, mille algallikad ulatuvad enam kui 5000 a tagasi, peab õiget toitumist väga oluliseks. Chandogya upanišaadid: „Teadvus (meel) on tehtud toidust, mida sööme“ (ehk „Me oleme need, mida sööme“). Jooga meistrid õpetavad, et see toit jagatakse kehas kolmeks osaks – jäme osa läheb väljaheidetega välja, keskmine osa saab meie füüsiliseks kehaks (veri, lihased, luud jne) ja peeneim osa meie meeleks.
Me ei saa ignoreerida toidu mõju oma teadvusele. Taimetoitlus on üks olulisemaid alustalasid puhta ja tasakaalus meele saavutamisel, ning vaimsel teel edasiliikumiseks.
Keha ja meel on väga otseselt seotud ja meie kehaline seisund mõjutab tugevalt seda, millised on me mõtted!
Tänapäeva moodsas ja meelelikele naudingutele orienteeritud maailmas (seksi, materialismi ja ego kultus), kus valitseb pidev füüsiline, emotsionaalne ja mentaalne üle-stimuleerimine, jäävad kaugeks sellised mõisted nagu püha elu või satviline elu (nagu Indias seda nimetatakse). Satviline elu eeldab: vegani dieeti, regulaarset meditatsiooni, tasakaalus, armastavat (ahimsa) ja rahulikku elu, ausat elatusviisi ja teiste isetut teenimist.
Hatha Yoga Pradipika: „…tuleks hoiduda alkoholist, kalast, lihast, kohupiimast ja hapendatud piimast, maiustustest ja küüslaugust“. Vaishnavad kasutavad vähesel määral piimatooteid (ghee!) ja välistavad samuti kohvi, musta ja rohelise tee ning seened. Tuleks tarvitada: puhas vesi piisavalt, aed- ja lehtviljad (kurk!), terad-seemned (nisu, oder, riis), piim, ghee, mesi , ingver ja roheline garam (?). Satviline dieet toob kaasa head tervist, pikka iga, tugevust, ilu, õnne ja naudingut – see toit on mahlane, külluslik ja toitev.
Tänapäeva mõistes on satviline dieet – orgaanilised, värsked puu- ja aedviljad, seemned-pähklid, teravili. See ei sisalda rämpstoitu, liiga vürtsist või soolast toitu, praetud toitu, valget suhkrut ja püülijahu, ja kõiki teisi toite, mis ebaloomulikul viisil stimuleerivad veresuhkrut või meelt. See hoidub lihast, kalast, munadest, alkoholist, kofeiiniga jookidest, tihti ka sibulast ja küüslaugust. Piimatoodetest soovitatakse hoiduda, kui just pole tegemist mahe piima ja sellest valmistatud toodetega, ja sedagi vähesel määral.
Ayurveda õpetuse järgi teatud toidud mõjutavad teadvust (meelt) erineval viisil. Need jagatakse kolme kategooriasse, mida nimetatakse guna´deks. Igaüks, kes on füüsilises kehas, on mõjutatav nende kolme guna peente energiate poolt – satva, rajas ja tamas. Satviline meel on selge, rahulik ja harmooniline (vaimulikud, õpetlased). Rajase mõju all olev meel on aktiivne, rahutu, maine ja agressiivne (sõdalased, ärimaailm) Tamase meel letargiline (nüri), impulsiivne, jäme, moraalselt mandunud (töölisklass).
(Märkus: See iseloomustus on pärit Vana-India klassiühiskonnast, enamus inimesi on segu kolmest erinevast gunast.)
Teadlikult või ebateadlikult on inimesed valinud toitumist, mis tugevdab juba neis valitsevat gunat.
Rajaslikud toidud stimuleerivad NS-i. Kohv, tee, tubakas, värske linnu- ja loomaliha, värske kala, tugevad maitsed ja vürtsid. Viib meele väljapoole. Energilisus ja aktiivsus võivad aga sageli viia närvilisuse ja rahutuseni. Täitumatud soovid ja ihad.
Tamaslikud toidud on kõik säilitatud, konserveeritud, vananenud, riknenud, ületöödeldud (rafineeritud) toit ja taaskuumutatud toidujäänused. GMO, mikrolaineahi ja E-ainetega toidud. Alkohol ja kääritatud joogid. Liha, mis on vanem kui 24 h (?), tugevalt töödeldud lihatoidud. Lühidalt – kõik toit, millel pole eluenergiat. Selles seisundis on kõige raskem mediteerida, olla harmoonias eluga ja ümbrusega.
Tasakaalustatud menüü. Toiduainete kokkusobivus.
Tasakaalustatud dieet eeldab, et saame piisavalt kõiki vajalikke toitaineid. Iga protsess ning keemiline reaktsioon, mis kehas aset leiab, sõltub selliste mikrotoitainete nagu vitamiinid ja mineraalained, ning makrotoitainete, nagu valgud, süsivesikud, rasvad ning vee varude pidevat ja regulaarset täiendamist. See, millega me oma keha toidame, mõjutab otseselt selle funktsioneerimist ning selle kaudu ka meeleolu ning energia taset.
Koos ja lahus söömise põhimõtete järgimine toitumisel tekitab osade toitumisteadlaste seas nõutust, teised aga peavad seda väga oluliseks. Selle järgimine praktikas toob leevendust paljudele kroonilistele hädadele, sh seedehäired, ärritatud soole sündroom, pidev väsimus ja kurnatus, ülekaal, astma, ekseem, liigesepõletik, migreen jne.
Teooria alusepanijaks võib pidada Dr Hay´d, USA-st. Ta lõpetas ülikooli arstiteaduskonna 1891.a. Oli 16 aastat arstina tegev ja seejärel haigestus raskelt. Selle kohta ütles ta nii: „Kuigi olin arst, teadsin haiguste põhjustest sama palju kui kõik teised – s.t mitte midagi“. Tal oli tugev ülekaal, kõrge vererõhk, krooniline neerupõletik, diagnoositud südame laienemine. Väljakannatamatud reuma-valud häirisid tööd ja igapäevast elu ning arstid andsid talle vähe lootust edasi elada. Ometi ei lasknud ta end sellest kõigest heidutada, vaid hakkas end ise uurima ja ravima. Ta alustas toitumisest ning muutis oma toidusedelit täielikult. Sõi vaid seda, mida arvas looduse poolt ettekirjutatud olevat, st põhilisi toiduaineid ja toorelt, ning mitte rohkem, kui tundis vaja olevat. Kõigi suureks imestuseks haigus taandus ja 3 kuu pärast (kui oli sellist dieeti järginud), oli ta tervis parem kui kunagi varem.
Dr Hay eraldas dieedis ka erinevate omadustega toiduainete söömise samal toidukorral. Keskseks põhimõtteks on tärkliseliste ja valguliste toitude eraldi söömine, sest kontsentreeritud tärklise (süsivesikud) või valgu seedimine nõuab organismilt täiesti erinevat töötlemist. Tärklise seedimine vajab leelist ja algab juba suus. Maos jätkab sülg tärklise seedimist, magu segab toidumassi ringi ja laseb portsjonitena peensoolde, kus toimub tärklise põhiline seedimine. Valgu saabumisel makku eritab magu just valkude seedimiseks vajaliku koguse maohapet. Kui makku satuvad korraga kontsentreeritud valk ja tärklis, jääb tärklis makku pikaks ajaks ja valk ei saa lõhustamiseks piisavalt maohapet. Tulemuseks on käärimisprotsessid ja lõpuni seedimata valk. Sellest tulenevad puhitused, gaasid, kõhuvalu, organism ei omasta vajalikke toitaineid (madal immuunsus), pikemas plaanis mitmed gastroenteroloogilised haigused, allergiad jne.
Kuigi oma loomulikus olekus sisaldab peaaegu iga toit mingil määral nii tärklist kui valkusid, arvestatakse toitumise juures kontsentreeritud omadustega toitude eraldamist. Tärkliselised: kartulid, nisu, riis, rukis, kaer (ja neist valmistatud tooted). Valgulised: looma- ja linnuliha, kala, muna, piimatooted. Köögiviljad sobivad mõlemaga – need on rohelised, kollased ja punased lehtviljad, juurviljad (v.a. kartul), kaunviljad jne. Puuvilju soovitatakse süüa täiesti eraldi, kuna seedivad väga kiiresti (süüa toidukordade vahel või enne sööki), juua tuleb toidust eraldi. Inimese loomulik jook on vesi (mitte kohv, tee vm).
Taimetoitlased, kes loomseid produkte ei tarbi, on vähem tõenäosust ebasobivateks kombinatsioonideks. Loomseid ja taimseid rasvu ei tohiks koos tarbida (nt lisada salatisse taimeõli ja rasvast juustu), põhjustavad raskeltseeduvaid ühendeid. Kõige hullem variant on, kui süüakse tugeva eine peale veel magustoit (kui üldse süüa magustoitu, siis olgu põhitoidu ja magustoidu vahel min 2-3 h!).
Kuna toidu seedimine algab juba suus, on oluline toitu korralikult närida (ja mäluda), keskenduda söömisele, mitte tegeleda samal ajal muude asjadega. Toitu valides tuleks mõelda, kas toit on looduslik. Mida rohkem on toitu töödeldud ja rafineeritud, seda väiksem on tõenäosus, et see sisaldab neid toitaineid, mis on looduse poolt meile mõeldud ja mida keha vajab.
Kasutatud allikad:
- „Köögipsühholoog“, Natalie Savona.„Dr Hay dieet“ (tema enda käsikiri, tõlgitud eesti keelde 1970-ndatel);
- Allikas: „Spiritual Nutrition“, Gabrial Cousens, M.D;
- Ülle Hõbemägi artikkel „Koos ja lahus söömise põhimõtetest“.